Palun aktiveerige JavaScript menüü kasutamiseks. (Powered by Milonic).
Greif Yrmegardi töötuba Greif

Töötuba. Käsitööpäevik: ‘viited’ sildiga postituste arhiiv.

Ajakiri mustast tikandist
Laupäev, 30. mai 2009

Täna avastasin poest muude käsitööajakirjade vahelt ajakirja Käsitöö erinumbri musta tikandi teemal.

Must tikandTikin ise palju ristpistes, kuid suhtun kriitiliselt selle tehnika suurde populaarsusesse. Seda eelkõige sellepärast, et paljudel seostub tikand just selle ainsa tehnikaga. Seepärast ongi teistele tehnikatele pühendatud väljaanded eriti teretulnud.

Ajakiri on välja antud Leedus, tõenäoliselt kõigepealt leedu keeles, ja siis eesti keelde ära tõlgitud. Materjal on klassikaliselt ülesehitatud: üldine info, vajalikud materjalid, põhilised pisted, mustrid ja skeemid. 52 värvilist lehekülge, miinimum temaatilist reklaami.

Lühidalt miinustest. Ajalooline info kahes lõigus on pigem naljakas kui asjalik. Vajalike materjalide kirjeldus nagu oleks võetud kuskilt raamatust ja siis lühemaks toimetatud. Jääb arusaamatuks, milleks seda oli üldse sinna vaja. 36 mustrist vähemalt neli ära tuntavad Paula Katarina Marmor’i tööd ja mõned, mille autoreid ma nii lihtsalt ei tuvasta. Autoritest pole mingit infot. Lõpuks veel täiesti koledad tikandite fotod. Jääb selline mulje, et fotod on pärit internetist ja ei ole kriitpaberile trükkimiseks üldse mõeldudki.

Kuid plusse on ajakirjal ka piisavalt. Head juhendid iga piste kohta, mis seletavad tehnikat samm-sammult ilusti ära. Väga erinevad mustrid ja head kirjeldused, huvitavad projektid, mida tahaks küll mitte kopeerida, aga kasutada oma ideede arendamiseks. Ja muidugi sellise ajakirja ilmumine ise on minu jaoks selge pluss.

Kusjuures suhteliselt hiljuti üks suurematest käsitööajakirjadest pühendas mahuka materjali Assisi stiilile. Tuntumatest ajaloolistest tehnikatest on esile tõstmata vaid saksa loendatud koelõngadega tikand ja Opus Anglikanum.

Kõladega kudumine: vanimad leiud
Pühapäev, 19. aprill 2009

Kummaliselt elujõuline on teooria, mille kohaselt vanimad kõladega kootud leiud pärinevad Egiptusest. Vaatamata sellele, et paljud seda toetanud hüpoteesid on ammu ümber lükatud, mitmed allikad siiani väidavad, et vanim teadaolev kõladega kootud ese on Ramsese III vöö.

Seda tõestati juba 1970-tel aastatel, et Ramsese vöö ei ole kõladega kootud, kuna kõlade abil ei ole võimalik luua sellist struktuuri. Ei olnud kõladega kootud ka need fragmendid, mille järgi sai üks tehnika “egiptuse diagonaalide” nime.

Praeguste andmete kohaselt vanim kõladega kootud fragment on leitud Itaaliast kohast nimega Sasso di Furbara ja dateeritud 8. sajadisse e. Kr. Peab samuti mainima, et enamus vanematest kõladega kootud fragmentidest on kangaste ääred. Vanimad dekoratiivsed paelad on leitud Austriast Hallstattist (800. kuni 400. aasta e.Kr.) ja Saksamaalt Hochdorfist (umbes 475. aasta e. Kr).

Mõned viited materjalidele, kus juttu Hochdorfi leidudest:

Vanimad teadaolevad kõlad on dateeritud 4. sajandisse e. Kr. ja leitud Hispaaniast El Cigarralejo nimelisest kohast.

Laiad paelad, raamid ja kõlad
Kolmapäev, 18. veebruar 2009

Hiljuti arutati SCA-Card-Weaving veebigrupis huvitavat teemat: kuidas ja mis tööriistu kasutades kooti Keskajal laiasid paelu?

Ajalooliste paelade seas on nii väga laiasid eksemplare, kui ka neid, mis on suhteliselt kitsad, kuid kootud kasutades suurt arvu kõlasid (100 ja üle). 100 kaasaegset õhukesest plastikust kõla on isegi suur pakk, ajaloolised kõlad on aga plastikust paksemad. Küsimus on selles, mis raamil sai nii laia paela kududa.

Catharina of Cleves' tundide raamatAjaloolistel piltidel näeb enamasti kahte tüüpi raame: “Oseberg” ja “karp”. Esimest tüüpi nimetatakse 8. sajandil uppunud laeva järgi – laevalt leiti raam valmis pingutatud kõlatööga. Osebergi raam on sisuliselt kaks sammast, mille vahel on paar-kolm horisontaalset latti. Lõim pingutatakse kahe samba vahele, meister istub raami kõrval. Sellise raami hilisemat varianti näeb pildil vasakul – tegemist on Catharina of Cleves tundide raamatuga, mis on dateeritud 1440. aastasse.

GobeläänTeine raamitüüp on palju kompaktsem ning kujutab endast karbi keerlevate osadega, kuhu peale keritakse lõimelõngad ja valmis töö. “Karbi” (inglise keeles box loom) versiooni näeb pildil paremal: see on gobelääni fragment, mis on dateeritud 16. sajandisse; gobelääni tervikuna näeb Louvre’i veebilehel).

Kompaktne raam ei sobi suure kõlapaki jaoks – sinna ei mahu ei üks suur ega mitu väiksemat pakki. Osebergi raamile mahub palju kõlasid küll, kuid praktika on näidanud, et suur pakk võipalju väiksemaid pakke on lõimel ebastabiilsed, tekib probleeme vaheliku tekitamise ja lõime ühtlase pingutamisega. Ühesõnaga, töö tegemine läheb keeruliseks.

Üks võmalik lahendus on panna kõlade alla mingi horisontaalse toe, et kõlad seisaksid selle peal. See lahendab ebastabiilsuse mure, kuid mitte ebaühtlase pinge või vaheliku tekkimise küsimusi.

Fresko pühade Primuse ja Felicianuse kirikustTeine võimalik lahendus on kasutada hoopis teistsugust raami. Näiteks, vertikaalsed raamid on selleks ajaks juba ammu tuntud. Sellejuures lõime pingutamine raskuste abil ei piira paela laiust ja tagab ühtlase pinge.

Vertikaalseid raame leiab piltidelt harva, kuid leaib ikkagi. Näiteks freskol pühade Primuse ja Felicianuse kirikus Sloveenias on kujutatud Maarjat vertikaalse raami kõrval (suurema pildi näeb IMAREAL pildipangas). Tõsi küll, selle raami peal pingutatakse lõime mitte raskustega, vaid kahe pulga vahel, kuid raam siiski annab hea võimaluse jagada lõimelõngad ühtlaselt ning töötada paljude kõladega. Kas aga sellist raami üldse kasutati kõladega kudumiseks, pole täpselt teada.

Kokkuvõttes on tegemist veel ühe mõistatusega seeriast “Kuidas asju tehti”.

Õigus veale
Teisipäev, 3. veebruar 2009

Huvitav, kuidas Kölni pael ikka ja jälle tekitab erinevatel inimestel küsimuse: kas see muster oli kavandatud sellisena või tegemist on juhusliku tulemusega, mille põhjuseks sai inimlik eksitus?

Viimasel juhul saame rääkida praaktootest. Kuid praak on ju väga suhteline mõiste. Oleme harjunud, et meid ümbritsevad esemed, mida toodetakse partiidena ning ühes partiis on iga kaks eset omavahel äravahetamiseni sarnased. Ning tundub iseenesest mõistetav, et normist kõrvalekaldega esemeid ei kasutata isegi siis, kui nende funktsionaalsus pole kannatada saanud.

Kas heita kõrvale ese, mille käsitsi valmistamiseks kulus väga palju aega ja jõudu, vaid ühe vea pärast – see on hoopis teistsugune küsimus. Tunnistada kangatükk kõlbmatuks mustri ebatäpsuse pärast oli keskagsetes oludes minu arvates väga tavatu isegi lihtsalt ratsionaalsust silmas pidades. Kui aga arvestada religioosset konteksti ning “meister on Looja käe pikendus” filosoofiat, siis diskussion tuleb juba mitte inimliku eksituse võimalusest, vaid jumala tahte teostamise võimalustest või lausa jumala tahtes kahtlemisest.

Seda kõike arvestades kaotab postituse alguses tõstatatud küsmus oma mõtte – sest meie praegu mõtleme hoopis teistes kategooriates kui paela loomise ajal elanud inimesed..

P.S. “Vigade” näiteid ajaloolistel esemetel on tegelikult rohkem kui küll. Näiteks Westphalia tikitud padjal pole identseid motiive; Anna Neuperi mustriskeemide kogumikus on paljudel skeemidel read kas puudu või üle, jne. Ning isegi ilma otseste vigadeta käsitsi loodud esemed on alati kordumatud. Ning selles on nende eriline väärtus.

Kass ja maamesilane: finišisirge
Teisipäev, 20. jaanuar 2009

Täpselt üks kuu töö algusest. Ristpistetikand on valmis, tegemata on ainult kontuurid. Pilt on suurendatav.

Kliki pildil, et seda suurendada
Tikand tuli erksam kui komplektiga kaasas olnud pildil. Mulle see meeldib, nagu ka tikandi stiil – selline lõpetamata joonistus. Samal tootjal (Permin of Copenhagen) on veel üks taoline komplekt kassiga – Kass ja liblikas, kuid see mulle meeldib palju vähem.

» » »  See postitus on osa seeriast:  « « «

Warning: count(): Parameter must be an array or an object that implements Countable in /data03/virt7814/domeenid/www.yrmegard.net/htdocs/ee/wp/wp-content/plugins/wp-useronline/template-tags.php on line 282
Töötoas hetkel viibivad: 2 külalist , 2 botti..