See raamat ilmus esmakorselt aastal 2000, ning nii nagu selliste raamatutega ikka juhtub, müüdi tiraaž päris kiiresti läbi. Õige mitu aastat sai internetipoodides imetleda vaid kurba teadet out of print. Aga tundub, et nüüd on ilmunud kordustrükk.

Raamat jätab veidi kummalise mulje. Minu meelest on selle teoreetiline osa liiga üksikasjalik, puust ja punaseks tehakse ka ülilihtsaid asju. Kahepoolse tehnika teooria on küll päris hästi ära seletatud, aga kas tõesti on vaja ka näpuasendid keeratavatel kõladel ära kirjeldada? Samas on teooriaosas väga vähe illustratsioone, paljud selgitused ongi ainult teksti kujul. See-eest on ajalooliste mustrite komplekt muljetavaldav, mustriskeemid aga väga selged ja kergesti loetavad. Teatud lugejate jaoks on kindlasti miinuseks see, et paljude mustrite puhul puudub lisainfo, nt dateeringud.

Tore oli avastada, et Staudigel kasutab oma mustriskeemides sama loogikat ja märkidesüsteemi, mida kasutan ka mina. Pisiasi, aga siiski…

Viimasel ajal sai mõõdukalt tikitud, tulemus hetkeks selline:

Ootamatult selgus, et traageldatud jooned ei aita, vaid hoopis segavad mind. Proovisin nii ja naa, aga tulemuseks see, et lõikan või tõmban neid tasapisi välja. Kõike aga välja ei tõmba, et näeks, kui palju on veel teha.

Ning näitan veel oma vanema preili saavutust. Preili on 5 ja pool aastat vana ning armastab jälgida, kuidas ma tikin. Oleme varem proovinud koos tikkida, ta ise tahtis kangale vabas vormis pisteid teha. Seekord aga palus talle ristpistet õpetada. Alustasime esialgu poolest ristist ja siin on tulemus (minu tehtud on vaid kaks esimest pistet):

Preili oli endaga väga rahul.

Kõigepealt väike meenutus jõuluajast: piparkoogimaja sai kokku pandud laste kaasabil ning söödi ära alles jaanuari lõpuks.

Sama teema jätkuks kootud jõulukuul. Sel aastal on taoliste kuulide valmistamine olnud vägagi populaarne, millest mina sain teada juba siis, kui pool kuuli kootud oli. Baasmuster on leitud internetist ja veidi töödeldud.

Detsembri alguses võtsin ette järjekordse tikandi, järjekordselt ristpistes. Selle mustri panin kõrvale veel 2007. aastal, ning nüüd alles jõudsin tikkimiseni. Mosaiigi efekt on see, mis mulle just selle pildi puhul algselt silma jäi, lisaks meeldis väga ka värvigamma, mida näeb sellel enne töö algust tehtud pildil:

Praeguseks on töö seis selline:

Ei saa jätta mainimata, et huvitav töö võtab hetkel nii palju aega ja jõudu, et käsitööd tihtipeale teha ei jaksa. Kuid ma ei anna alla. Lindudega vöö küll seisab ja tikkimine ka eriti ei edene, kuid olen vahepeal jõudnud kududa ühe temaatilise paela, kasutades tooli raami asemel ning veepudeleid raskusteks. Plaanis on teine raam, kuid sellega tegelen ilmselt juba suve poole.

Kokku sai tehtud 31200 ristpistet 72 värviga. Puhast tööaega ei oska kuidagi arvutada, aga ükski tikand ei ole mul kunagi nii kaua seisnud. Põhjusi on mitmeid, nende seas üüratu kogus üksikpisteid ja valdavalt tumedad värvid. Ja isegi veidi naljakas on see, et valmis töö mulle eriti ei meeldi. Muster oli kuidagi ebaühtlane, ja kui töö keskel loovad üksikud pisted päris toreda efekti, siis ääred näevad välja kui kogemata tekkinud värviplekid. Foto autori autogramm all paremal nurgas mõjub tikandil vägagi kummaliselt.

Kuid põhiline on hoopis see, et valmis sai! Plaanis on teha padi, kui sobiva kangatüki leian. Ja nüüd saab mõelda uuele tikandile…

Hetkeks on kootud veidi üle 12 cm mustrit. Paela laius kõigub 6,1 ja 6,2 cm vahel.

Üsna ootamatult jäi muster hästi meelde, ning viimased paar-kolm sentimeetrit on kootud peast mustriskeemi kasutamata. Skeem on küll raamil alles, aga seda juhuks, kui tuleb vigu parandama hakata.

Kudumise tehnika pole kuigi keeruline, kuid nagu alati devil is in the details. Igas mustrikõlas on kolm erivärvilist lõimelõnga, mis jooksevad kõla külgede keskel asuvatest aukudest – nii ei keera kõlad ennast omavoliliselt ära. Lõimelõngad asetsevad kõlas nii, et tumedam kontuuride värv asub kahe heledama taustavärvi vahel. Kõigi kõlade asend lõime suhtes on sama.

Kudumisel saab iga kõla olla ühes kolmest asendist:

Kui kõla on II asendis, tekib üks vahelik, muude asendite puhul on vahelikke kaks. Nii näevad välja kaks vahelikku praktikas:

Kudumiseks on vaja kahte koelõnga, mis liiguvad kas läbi erinevate vahelikkude, või läbi sama vaheliku vastastikuses suunas. Kõlasid korraga keerates on kõik lihtne ja loogiline. Kuid asi läheb huvitavaks kui kõlad igaks isemoodi keerama hakkavad. Suvalises reas on suurem osa kõladest kas I või III asendis, ehk töötada tuleb kahe vahelikuga. Koelõng, mis liigub alumisest vahelikust, jääb paela alumisel küljel nähtavale nendes kohtades, kus kõlad on II asendis. Kui neid kõlasid on järjest vaid kaks, pole selles probleemi, mustri järgi aga võib selliseid kõlasid olla 10 ja rohkemgi järjest. Sel juhul liigub alumine koelõng vahepeal ülemisse vahelikku ja siis alla tagasi. Ehk siis tihtipeale tuleb alumist vahelikku korjata. Siit ka väike kudumiskiirus – 100 kõla ühe kaupa keerata, siis veel vahelikku korjata… Kuid tulemus on raudselt seda väärt.

Raamil on täpselt 100 kõla. 84 neist on mustrikõlad, igaühes 3 erivärvilist lõnga. Ülejäänud 16 on äärekõlad, nendes on lõngad kahe kaupa. Kõik lõngad jooksevad kõlade külgede keskel olevatest aukudest. Lõime pikkuseks on veidi üle 2 meetri.

Kõlade ülespanekuks ja töö ettevalmistamiseks kulus alla 4 tunni, seda koos koelõnga kerimisega kahele süstale. Tahes-tahtmata tuleb meelde nimedega pael, mille ülespanekuks kulus üle 4 tunni, seejuures kõlasid oli vaid 40. Areng missugune. Seekord kulutasin igale kõlale mitte üle 2 minuti, mida saavutasin kasutades continuous warping süsteemi modifitseeritud versiooni. Lõngad panin kohe kõikidest kõladest läbi ning koos kõladega pingutasin raamile. Iga kahe kõla tagant tuli lõim läbi lõigata ja kaks kolmest lõngast omavahel ära vahetada – et säiliks õige kõlade asend. Sellele vaatamata on ülespaneku kiirus üsna muljetavaldav.

Tehnikaks jälle pebble weave, ainult seekord kolmevärviline versioon. Muster pärit jällegi Marijke van Epen’i raamatust “The Unknown Tablet Weaving”. Tehnoloogiast kirjutan põhjalikumalt järgmine kord, praegu aga näitan pildi sellest, mis seisus töö hetkel on (pilt on suurendatav).

Ah jaa, lõimeks on Red Heart Pearl Cotton 8, koelõngadeks Coats Cotton nr 50. Paela laius vähenes 6,7 sentimeetrist alguses 6,3 sentimeetrini, ning ma alles otsin õiget tihedust. Kudumiskiirus on ligi 1 cm tunnis. Alguse triipusid arvestamata on kootud 3 cm.

See on 19. sajandi Karksi “täpiline” kiri, värvid said veidi tumedamad, kui originaalil. Lõim ja koelõng – Valley villane, 12 kõla, vöö laius 2,3 cm, kootud osa pikkus ligi poolteist meetrit. Kudumise kiirus oli kohati kuni 50 cm tunnis.

Nüüd on ees päris suur ettevõtmine.

Stardiseis: 11 lehte elektripappi, pliiats, sirkel, joonlauad, käärid ja auguraud.

Iga lehe mõõtmine pluss 37 joont – umbes 40-45 minutit lehe kohta.

Lõikamine – 30-35 minutit lehe kohta. Aukude tegemine – 45-60 sekundit kõla kohta. Märkjoonte kustutamine – 45-60 sekundit kõla kohta.

Tulemus: 198 kõla kokku 1584 auguga. Kulutatud aeg: ligi 6 minutit kõla kohta, kokku ligi 20 (!!!) tundi.

Nüüd on jäänud vaid koerasaba: tuleb teha juurde vähemalt 15-20 raskust, ja siis saan hakata järjekordset suurt tööd ette valmistama.

Viimane pilt on suurendatav.

Kududa jämedast lõngast väikeste kõladega oli äärmiselt ebamugav. Vahelik oli nii väike, et tihtipeale pidin selle käsitsi korjama ühe lõnga kaupa. Peale peenikest puuvilla tundus vill kuidagi robustne, paela pind aga tuli väga ebatasane, seda eelkõige mustri keerukuse pärast. Lisaks veel tundub mulle, et see värvide kombinatsioon ei sobi selle mustriga kuidagi kokku.

Siiski võtsin ennast kätte ja kudusin kokku 110 cm. Otsa tegin huvi pärast nurgaks. Peale aurutamist selgus, et asi polegi nii hull ja vöö näeb isegi enam-vähem välja.

Tehtud järeldused:
* õhukesed ja väikesed kõlad ei sobi jämedast villasest lõngast kudumiseks. Kusjuures oluline pole ainult kõla küljepikkus (ehk milline tuleb vahelik), vaid ka materjal ise: õhuke kartong kadus villa sisse ära.
* villane lõng sobib paremini massiivsemate mustrite kudumiseks (nt. klassikalised 2/2 egiptuse diagonaalid), kitsad diagonaalid vajavad siledamat lõnga.
* töö võib raamil hullemini välja näha, kui pärast valmis olekus.

Nalja pärast näitan ka oma esimest taolist möödalaskmist, huvitaval kombel oli tehnikaks samuti kitsad diagonaalid. Lõime värvideks on tumeroheline ja tumepunane, tokid nägid kõrvuti imekaunid välja. Tulemuseks sai aga umbes poolteist meetrit … tumehalli paela. Foto tuli hiljuti välja vanast arhiivist ja sai veidi töödeldud, et muster kuidagigi välja paistaks.

Hetkel on raamil üks 3/1 twill tehnikas proovijupp, hakkan seda tehnikat varsti õpetama Lihula üritusel.

Kaladega vöö sai valmis juuni esimestel päevadel. Mõnda aega töö lihtsalt seisis, kuna lühikese mustrikorduse kudumine muutus vahepeal igavaks, ning pidin selle jaoks uue hingamise leidma. Siis aga paari päevaga jõudsin asjaga lõpule. Sobiv pannal ilmus ka üsna kähku. Foto on suurendatav.

Lähiajal tuleb rohkem pilte, seni aga saab öelda, et elektripapist kõlad puuvillast lõimel käitusid imehästi. Ei paindunud, ei rikkunud lõime ning üsna suurele pingele vaatamata jäid ise ka täielikult terveks. Lisaks veel nende piklikum kuju oli antud tehnika puhul abiks, kuna iga kõla asendit sai katsudes kohe selgeks.

Kalad raamilt maha võetud, sai peale hoopis teistsugune asi:

See lihtne villane pael sai kootud näidiseks ühe artikli jaoks, aga sellest kirjutan hiljem põhjalikumalt.

Ja lõpuks siis kassipoeg ka:

Uskuge või mitte, aga varsti saab valmis.

Struktuur tuleb väga ühtlane, kõlad liiguvad kergelt. See muidugi tähendab, et vahelik kipub vahest kitsaks minema, kuna kõlad keeravad ennast ise, aga see on pisiasi. Töö kiirus on umbes 4,5 – 5 cm tunnis.

Tikkida on jäänud veidi üle ühe mustriskeemi lehekülje.

Pandlaga otsa tagumine pool näeb välja selline:

Õmblus on tehtud koelõnga otsaga ning on üllatavalt tugev. Õigelt poolt ei paista see aga üldse välja. Lähimal ajal läheb vöö teele oma uue omaniku poole.

Kaladega eksperimendi vahetulemuseks on raamatu järjehoidja. Lõim hakkas nii kohutavalt katkema, et vaevu sai teise mustrikorduse lõpetatud. Piltidel näeb järjehoidja mõlemat poolt, esimesel pildil on valge kala pea juures näha sõlme. Paela laius 4,5 cm, kootud osa pikkus 16,5 cm.

Positiivseks tulemuseks saab lugeda kindlasti seda, et mustri ülesehituse põhimõtted on nüüd täiesti selged, tehnika käes, ning edasised eksperimendid, sh mitmevärviliste mustritega, saavad olema kergemad. Samas nii rasket ja ärritavat tööprotsessi ei ole mul vist 10 aasta jooksul olnudki. Lõimelõngad veinisid ja katkesid pidevalt, kõlade pakk vajus laiali, kusjuures mõned kõlad vajusid alla, samas kui teistes oli lõim hästi pingul. Muud järeldust ei saagi teha, kui et minu puidust kõlad ei sobi selles tehnikas kudumiseks üldse, need on liiga paksud ja rasked, ning lähevad ebastabiilseks, kui igas kõlas vaid kaks lõnga.

Kuna muster ise meeldis mulle (ja mitte ainult mulle ) väga, siis ostsin juba puuvillast lõnga teise katse jaoks. Hakkasin uurima ka peenemate kõlade soetamise võimalusi, kui avastasin kodus kasutamata elektripapi tükke. Siin nad nüüd on: 88 kõla mõõtudega 5 korda 5,5 cm.

Mõnel kõlal näeb lastejoonistuste fragmente, mida saab nüüd kasutada konkreetsete kõlade äratundmiseks pakis. Materjal ise on päris kõva ja mitte painduv. Kui katsekudumine hästi läheb, teeme veel ühe kõlade komplekti, seekord suuremate mõõtudega, sest arhiividest tuli välja suuremaid papitükke.

Paela laius on 4,5 cm, mustrikorduse pikkus 7,3 cm. Tehnika pärineb Lõuna-Ameerikast, selle nimeks on pebble weave, mida saab otse tõlkida kui “kividega struktuur”. Mõningaid sarnasusi on Virunuka vööga, kuid on ka olulisi erinevusi, sh mustri ülesehituse põhimõte. See kalake on van Epeni raamatus üks kitsamaid, selle kudumiseks on vaja 40 kõla. Keerulisemad ja efektsemad mustrid nõuavad 80 ja rohkem kõla, aga kõige laiema mustri laiust kõlades pole ma veel julgenud kokku lugeda.

Tehnika kahevärviline versioon pole keeruline. Igas kõlas on vaid kaks erinevat värvi lõnga. Värvi muutmiseks kõla keeratakse, sama värvi säiltamiseks jäetakse see paigale. Mustri loogika on samuti lihtne, kuid kindluse mõttes kontrollisin algul igat rida skeemi pealt üle. Umbes mustrikorduse keskel käis järsku klõps ära, asi läks paika – ja enam ei olnud skeemi vaja. Tulemus sai päris lahe.

Sõltumata ülalkirjutatust on näidis siiski ebaõnnestunud, eelkõige lõimelõnga pärast. Meelega valisin juba nii mitu korda ära proovitud Valley villast lõnga, et saada selgemat struktuuri ja olla kindel lõime vastupidavuses, aga võta näpust – lõngad hakkaksid venima suhteliselt kohe, ja esimese mustrikorduse lõpuks hakkasid ka katkema. Lõimelõnga vahetamine sellise struktuuri juures aga pole sugugi nii lihtne, kui klassikalise kõladega kudumise puhul.

Lisaks veel selgus, et 40 puidust kõla (need on päris paksud) on äärmiselt ebastabiilsed, kui lõime on vaid 2 lõnga kõla kohta. Ma kartsin rohkem seda, et kõlad keeravad ennast nii, et lõngad jäävad ülemistesse ja alumistesse aukudesse, aga selle asemel tahab pakk ennast lehvikuna avada. Püüan siiski teise mustrikorduse lõpuni välja venitada, aga pean ütlema, et ma pole eriti optimistlik.

Teine lähenemine sellele tehnikale tuleb puuvillase lõimega õhukestes kõlades.

Mõni aeg tagasi mainisin, et sain prooviks uued niidirullid. Esimesi rulle saab näha selles vanas postituses, uued aga näevad välja sellised:

Pikkus on neil peaaegu sama, aga uued on oluliselt peenemad. Ümmargune kuju pidi meistri idee järgi aitama lõimelõngal kergemini ennast lahti keerata. Esialgu on mul neid rulle vaid 10, nii et päikesega vöö jaoks kasutasin nii uusi, kui vanu rulle kõrvuti.

Uute rullide suurim puudujääk tuli ilmsiks juba töö ettevalmistamisel. Kuna nad on nii peenikesed, siis lõime peab peale kerima mitmekihiliselt, mis on iseenesest päris ebamugav. Samas ei hoia miski lõimelõngu konksudele libisemast, mida need ka teevad. Kui libiseb ära kaks neljast lõngast, on selle kõla lõim ebaühtlaselt pingul.

Selle juures ma ei pannud tähele erilist vahet lõime lahti keeramisel. Põhjusi on selleks mitmeid, kaasaarvatud raskuste kuju ja suurus, aga samas ei ole sellega erilist probleemi.

Puudujääkidele vaatamata ei kannaks siiski uut rullikuju päris maha. Sellega tasub teha tööd ja siis vaadata, kas olukord paraneb. Usun, et ideaalis võiks ümmargune rull olla lapikust mugavam.

Päikesega vööd lõpetasin jälle nurgaga. Mulle meeldib, kuidas sellised nurgad välja näevad – eriti selle juures, et nende kudumine pole üldsegi keeruline. Järgneval pildil näeb nurka kudumise käigus. Ma ei võtnud raskusi ja kõlasid välja viidud lõimelt kohe maha, nii et tulemuseks oli kunstiline kaos raamil.

Vöö tervikuna näeb hetkel selline (pilt on suurendatav):

Tuti ilmselt lõikan lühemaks, aga seda saab otsustada juba siis, kui pannal on küljes. Veel üks pilt vöö otsast:

Kokkuvõttes võib veel kord öelda, et Anchor Pearl Cotton on väga turvaline valik: kududa on kerge, ning tulemus on kaunis. Lisaks veel tekkis soov katsetada erinevaid 4-värvilisi mustreid nii egiptuse diagonaalides kui ka teistes tehnikates.

Loen juba mitmendat korda üle Marijke van Epeni raamatut “The Unknown Tablet Weaving”. Varsti tuleb arvustus ja ka uus pael.